Uudised

PAASTUMAARJAPÄEV Karksi-Nuias 25. märtsil algusega 06:07 22. märts Eesti Rahvapärimuse Kool

Päikesetõus ja naised
regilaulud ja looduse vägi
maarjapuna ja pannkoogid


Tervitame päikest regilauludega, vaatame kas õnnestub juba näha päikesemängu, loitsime allikal endale ilusad silmad ja näo, vitsutame tervist ja väge, sööme pannkooke ja joome maarjapuna, räägime kommetest, kevadest, lindudest.

 

MAARJAPÄEVAST, NAISTEST, KOMMETEST:

  • õlgedest tehtud nuku, metsiku metsaviimine, ühel aastal rõivastatud nukk meheks, teisel aastal naiseks. Käsikirjalistes allikates sellised teated puuduvad, kuid Läänemaalt leidub andmeid vastlapäevase metsik-puusli tegemise ning kada-ajamise kombe kohta kõigest halvast vabanemise eesmärgil
  • seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine), meie kombestikus kuulub paastumaarjapäeva juurde kevadtalvistele tähtpäevadele omane seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine)
  • mõne sõnnikukoorma või -hangutäie sümboolne põllule viimine nagu vastlapäeval.
  • rehe all kiikumine – viljaõnne, tööde hea kordamineku taotlusega. Maagiliste toimingute osas teated Kesk-Eestist
  • rukkioras „liigub ära“, s. t. hakkab nüüdsest kasvama. Siit lähtub üle maa tuntud keeld orasepõllule tulevalgust näidata (akendest paistev valgus võiks rukist kahjustada ning saagile halvasti mõjuda).
  • kapsakasvu edendamine - maarjapäevase seemnekülvi puhul („olgu või lumehange“) ei pidanud külm taimi rikkuma. Paindlikumat suhtumist sellesse Eesti oludes liiga varasesse tähtaega näitavad teated kapsalava kordaseadmisest sel päeval või kapsaseemne segamisest liiva sisse seniks, kuni maa soojeneb.
  • ülepannikookide (harvemini karaski) küpsetamine, et kapsastele tuleksid laiad lehed. Kapsatoidud on keelatud nagu küünla- ja madisepäevalgi. Viljandi-, Võru- ja Setumaa
  • SUURTE VALGETE LÕNGAKERADE KERIMINE, et kasvaksid suured kapsapead, domineerib hea kapsasaagi mõjutamine;
  • valge rõiva (tanu, räti, põlle) kandmine naiste poolt - head kapsakasv
  • tanuvahetamine - Lõuna-Tartumaal ning selle piirikihelkondades seostunud maarjapäeva tähistamisega kõrtsis veel omapärane kapsakasvu edendav tanude vahetamise komme. Siin liituvad naistepüha ning nimepäeva tavad. Meesterahvale naiste tanu salaja pähepanek (teinekord koos ülestõstmisega) tähendas seda, et see mees pidi naistele maarjapuna ostma.
  • võru seest terade andmine pidi tagama kanade koospüsimise ning ühte pessa munemise kogu eeloleval väljaskäimise perioodil.
  • kanad „saavad võtme kätte“ juba madisepäevast (24. II), s. o. peavad hakkama ise väijast toitu hankima. Osa teadete järgi anti „võti“. Tegelikku välistoidule minekut arvestati siiski maarjapäevast.
  • välitoidule üleminek - rida traditsioonilisi ütlusi: seaküna visatakse välja („tsearuih vällä“ – Võ, Se), seale antakse võti kätte (v. pannakse puusa peale), siga läheb seitsme põrsaga aia ja hange vahele, toidab enda hobusenaha suurusel maalapil. Sellest on siiski mööndusi: siga lubab küll väljast toitu otsida, kuid nõuab lisaks külimitu rukkeid või kõrvatäie teri.
  • seajalakontide andmisega sigade kätte - vastlatoidust alal hoitud, taotleti sigade põllulpüsimist.
  • Hii, Sa, Lä rannakihelkondades, mõnevõrra ka Pä toimus seajalgade sööminegi maarjapäeval ning võtmete andmiseks on nimetatud kontide andmist sigadele (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (1)).
  • ei tohi teha nõelatööd (ussid nõeluksid kapsaid, sead songiksid rukist ja lõhuksid aeda);
  • ei tohi jahu sõeluda, pead sugeda, põrandat pühkida (seegi soodustaks putukarüüstet kapsastel, kanad sibliksid peenraid ning sead rikuksid rukkipõldu).
  • maarjapäev oli ühtlasi naiste kevadtalviste tööde lõpetamise tähiseks. Naistel pidi ketrus valmis olema ning kangadki kootud või lõpetamisel, linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangele pleekima
  • õhtuste tubaste tööde tegemine tulevalgel keelatud, leivavilja kahjustamise ähvardusel („tuli paistab orasele“)
  • siitpeale anti tüdrukutele „võti“, s. t. luba magama minna aita, lakka, lambalauta vm
  • maarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta – hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune (seotud uskumusega karu talveune lõppemisest sel päeval). Aegsasti magamamineku ning vara tõusmise manitsus on tuntud samuti soomlastel
  • Välja arvatud Lõuna-Eesti, on nn. linnulaastude tuppatoomise komme üldine. Laastude toomine varahommikul andis eelduse linnupesade leidmiseks ning sellega taotleti üldse head õnne suveks
  • Olenevalt sellest, kas maarjalaupäeva ööl külmetas või sulatas, oli oodata külma või sooja kevadet: kui kanamuna väljas (aiapostil, puuriidal) jäätus, tuli külm (külmetas 40, 30, 20 jne. ööpäeva). Lõ-Ee tähendas see külma-kahjustust suviviljale. Nii liig varane kui ka liig hiline lume sulamine ennustas äärmuslikke ilmu ka edaspidiseks.
  • maarjapäeval tuleb karu talvepesast välja, randlastel lõpeb hülgepüük, linnuriigis „paneb vares esimese pesapalgi, ronk ristib juba poegi“.
  • linnupette võtmine - saabuvad esimesed rändlinnud, nimetatud on kurge, hane, kiivitajat, kuldnokka, lõokest, linavästrikku. Hommikul ei tohita ilma söömata välja minna, tuleb võtta kas või paluke leiba suhu, et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisest mitte „petetud“ saada


    Kokkuvõte: Terje Puistaja
    Allikas: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Tervitame päikest regilauludega, vaatame kas õnnestub juba näha päikesemängu, loitsime allikal endale ilusad silmad ja näo, vitsutame tervist ja väge, sööme pannkooke ja joome maarjapuna, räägime kommetest, kevadest, lindudest.

 

MAARJAPÄEVAST, NAISTEST, KOMMETEST:

  • õlgedest tehtud nuku, metsiku metsaviimine, ühel aastal rõivastatud nukk meheks, teisel aastal naiseks. Käsikirjalistes allikates sellised teated puuduvad, kuid Läänemaalt leidub andmeid vastlapäevase metsik-puusli tegemise ning kada-ajamise kombe kohta kõigest halvast vabanemise eesmärgil
  • seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine), meie kombestikus kuulub paastumaarjapäeva juurde kevadtalvistele tähtpäevadele omane seemnevilja ülevaatamine (nn. liigutamine)
  • mõne sõnnikukoorma või -hangutäie sümboolne põllule viimine nagu vastlapäeval.
  • rehe all kiikumine – viljaõnne, tööde hea kordamineku taotlusega. Maagiliste toimingute osas teated Kesk-Eestist
  • rukkioras „liigub ära“, s. t. hakkab nüüdsest kasvama. Siit lähtub üle maa tuntud keeld orasepõllule tulevalgust näidata (akendest paistev valgus võiks rukist kahjustada ning saagile halvasti mõjuda).
  • kapsakasvu edendamine - maarjapäevase seemnekülvi puhul („olgu või lumehange“) ei pidanud külm taimi rikkuma. Paindlikumat suhtumist sellesse Eesti oludes liiga varasesse tähtaega näitavad teated kapsalava kordaseadmisest sel päeval või kapsaseemne segamisest liiva sisse seniks, kuni maa soojeneb.
  • ülepannikookide (harvemini karaski) küpsetamine, et kapsastele tuleksid laiad lehed. Kapsatoidud on keelatud nagu küünla- ja madisepäevalgi. Viljandi-, Võru- ja Setumaa
  • SUURTE VALGETE LÕNGAKERADE KERIMINE, et kasvaksid suured kapsapead, domineerib hea kapsasaagi mõjutamine;
  • valge rõiva (tanu, räti, põlle) kandmine naiste poolt - head kapsakasv
  • tanuvahetamine - Lõuna-Tartumaal ning selle piirikihelkondades seostunud maarjapäeva tähistamisega kõrtsis veel omapärane kapsakasvu edendav tanude vahetamise komme. Siin liituvad naistepüha ning nimepäeva tavad. Meesterahvale naiste tanu salaja pähepanek (teinekord koos ülestõstmisega) tähendas seda, et see mees pidi naistele maarjapuna ostma.
  • võru seest terade andmine pidi tagama kanade koospüsimise ning ühte pessa munemise kogu eeloleval väljaskäimise perioodil.
  • kanad „saavad võtme kätte“ juba madisepäevast (24. II), s. o. peavad hakkama ise väijast toitu hankima. Osa teadete järgi anti „võti“. Tegelikku välistoidule minekut arvestati siiski maarjapäevast.
  • välitoidule üleminek - rida traditsioonilisi ütlusi: seaküna visatakse välja („tsearuih vällä“ – Võ, Se), seale antakse võti kätte (v. pannakse puusa peale), siga läheb seitsme põrsaga aia ja hange vahele, toidab enda hobusenaha suurusel maalapil. Sellest on siiski mööndusi: siga lubab küll väljast toitu otsida, kuid nõuab lisaks külimitu rukkeid või kõrvatäie teri.
  • seajalakontide andmisega sigade kätte - vastlatoidust alal hoitud, taotleti sigade põllulpüsimist.
  • Hii, Sa, Lä rannakihelkondades, mõnevõrra ka Pä toimus seajalgade sööminegi maarjapäeval ning võtmete andmiseks on nimetatud kontide andmist sigadele (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (1)).
  • ei tohi teha nõelatööd (ussid nõeluksid kapsaid, sead songiksid rukist ja lõhuksid aeda);
  • ei tohi jahu sõeluda, pead sugeda, põrandat pühkida (seegi soodustaks putukarüüstet kapsastel, kanad sibliksid peenraid ning sead rikuksid rukkipõldu).
  • maarjapäev oli ühtlasi naiste kevadtalviste tööde lõpetamise tähiseks. Naistel pidi ketrus valmis olema ning kangadki kootud või lõpetamisel, linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangele pleekima
  • õhtuste tubaste tööde tegemine tulevalgel keelatud, leivavilja kahjustamise ähvardusel („tuli paistab orasele“)
  • siitpeale anti tüdrukutele „võti“, s. t. luba magama minna aita, lakka, lambalauta vm
  • maarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta – hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune (seotud uskumusega karu talveune lõppemisest sel päeval). Aegsasti magamamineku ning vara tõusmise manitsus on tuntud samuti soomlastel
  • Välja arvatud Lõuna-Eesti, on nn. linnulaastude tuppatoomise komme üldine. Laastude toomine varahommikul andis eelduse linnupesade leidmiseks ning sellega taotleti üldse head õnne suveks
  • Olenevalt sellest, kas maarjalaupäeva ööl külmetas või sulatas, oli oodata külma või sooja kevadet: kui kanamuna väljas (aiapostil, puuriidal) jäätus, tuli külm (külmetas 40, 30, 20 jne. ööpäeva). Lõ-Ee tähendas see külma-kahjustust suviviljale. Nii liig varane kui ka liig hiline lume sulamine ennustas äärmuslikke ilmu ka edaspidiseks.
  • maarjapäeval tuleb karu talvepesast välja, randlastel lõpeb hülgepüük, linnuriigis „paneb vares esimese pesapalgi, ronk ristib juba poegi“.
  • linnupette võtmine - saabuvad esimesed rändlinnud, nimetatud on kurge, hane, kiivitajat, kuldnokka, lõokest, linavästrikku. Hommikul ei tohita ilma söömata välja minna, tuleb võtta kas või paluke leiba suhu, et linnu esmakordsest nägemisest või kuulmisest mitte „petetud“ saada


    Kokkuvõte: Terje Puistaja
    Allikas: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv